Paradox of choices ehk mis tegi aasta 2010 minuga

Siin ma nüüd istun, Fahle imeliste paekivi seinte vahel, käes aurav tass värsket kohvi ning ees mõtteraamat hetkedest mööduvast aastast.

Mida siis öelda aastalõpuks:

Jõudsin 10-le organisatsioonile olla toeks ja meeskondadele inspiratsiooniks nende unistuste elluviimisel.

Sain vähemalt 5 väärikat kogemust organisatsiooniteraapia ja sisekultuuri kasvatamisel siinsel ärimaastikul - kogun need mõtted 16.02 Juhtimiskoolituseks ettekandesse teemal: Juhtimisest Juhtumiseni.. või oli see vastupidi.

Võtsin ausalt vastu väljakutsed, ent unustasin yhel korral - et firma väärtused hakkavad ennekõike elama minus ja siis alles saan need peegeldada meeskondade arendamisele. Eksisin korra. Õnneks muutis ka see organisatsioon oma sloganit (ilmselt mitte minu eksimise peale... :)

Spikerdasin vähemalt korra. Viimane kord alles üleeile koos Hedega Tõrva taga metsas EAS-i ekspordi divisjonile viimaseid palvehelmeid teele sillutades: tahe ja koostöö.. :)

Iga meeskonnaga on tööd tehtud mitme "eri nurga alt", ideesid jagades ja see on võimas tunne. Tuleb astuda kindlalt, võib-olla et see põhjendab ka minu vaaaaalikud ikka ja taas vaid madalaid kingi ja saapaid hankida... :) Jätkan jalad maas, mõte klaar ja siht silme ees. On, mida jagada.

Ei saanud hakkama raamatu ja MBA kraaditööga; ei lugenud Buddenbruckide raamatut lõpuni, ei saanud maja mere äärde ja teist holeinone.. rabavalt materialistlik, a kas kõike peabki. Valikute küsimus :)

Seevastu sain hakkama Oxfordi TED Globalil saadud energia ohjeldamisega ja armastusega endas. Olin toeks perele isa insuldi järgsel taastumisel, elukaaslasele elu valikute tegemisel ja Maarikale tütre igaviku teele saatmisel... Elu puudutas lähedalt.


Jõudsin palju, unistasin isegi vähemast. See aasta oli rohkem kui ootasin.

Siit teen järelduse - julgen uuel aastal enamast unistada ja jätan alati ruumile miskile, millest ma midagi ei tea.
Isegi unistada mitte. Vaimustun inimestest minu ümber ja usust endasse. Liigun koos ja hooman inimeste soovi muutuda just siis kui see maailm meisse puutub.

...sündida võib vaid südamest suure sooja algus...

Head aastavahetust ja uute ideede jagamiseni,
Margit

Ainukordne võimalus

Päevast, mil ma astusin JA Eesti kontriuksest sisse, on tänaseks möödas täpselt kuu. Mis on kuu aega aega? Jah, keskmiselt 4 ekspressi; 20 tööpäeva; 10 vaba päeva. Aga mitte ainult. Selle ajaga sai Briti Nõukogu eestvedamisel Pärnus Juhtimiskonverentsil üles kutsutud siinsed ettevõtjad! Millele? Andma üles enda firma edu- ja vähem edulood uude euroaega ümber kirjutatavasse gümnaasiumide majandusõpikusse! Raamatusee, mis kujundab järgmise kümnendi ligi 100 000 gümnasisti karjääri valikuid! Mõjus, mis?!

Lisan viite lehele, kus täpsemalt projekt ja võimalused lahti kirjutatud. Usun, et uue kümnendi võimalused on meie kätes ja väärivad kaaa löömist.

Siin ta on: www.ainukordne.wordpress.com

Miks kokad on köögis ja mitte laval?

Oleme taas Hedega enesetäienduse lainel. Ja kirjutamas. A millest?

Pärnu Juhtimiskonverents on taas tagasi Kontserdimajas. Mis iseenesest on tore ja teadlik valik auditooriumile, kes kohal. Laval on ennelõunasel ajal olnud palju juttu uue kümnendi võimalustest ja kostma jääb sõna: sotsiaalne võrgustik ehk networking.

Minule kui eneseväljendusoskuste arendamise eest seisjale on muutumas õudusunenäoks teadmine, et vaid sõnade abil twitterdamine ja e-suhtlemine ei anna intonastioonile ja mitteverbvaalsele osale meie suhtlemisel üldse võimalust! Kõik jääb vaid tasemele, kuidas ma sõnad ritta oskan seada. A kas ma oskan ennast müüa vaid sõnadega? A kas ma üldse annan endale aru, kui vähe saab sõnadega sotsiaalse networkingu valguses"rääkida" ? Või kui palju on lugejaid miljonitele säutsudele, mida omaarust kellegile teeme?

Või kas ma oma sotsiaalse networkinguga ei jää mitte vaid oma olemasoleva suhtlusgrupi piiresse.

Ikka tore on kohal olla Pärnus ja inimesi enda ümber rääkimas näha.

Ja kui kokad oleksid laval, jagaksid nad vaid retsepte. Mida Pärnus üheltki laval olevalt ettekandjalt oodata ei tule - ikka tuleb ise oma mõtte- ja kogemuse tooraine üearvet pidada. Kogemus, mis viib koos lavaltkuulduga uutele mõttesildadele, on parem kui retsept.

Värvilised liblikad

Päevast, mil TED'i ettekanded ühele poole said, on nüüd möödas nädal. Me oleme turvaliselt tagasi ja pisitasa taastumas saadud "ajutoidust". Imeline on tõsiasi, et kogu siinoldud nädal on olnud kantud saadud laengust. Just nimelt laengust, sest kogu kogetu jagamine ei ole siin lehel ega elus oma lähedastele ja klientidele on pea võimatu. Ent see TULEB!

Puudutus, mille Oxfordist saime, on kui pika kestvusega medikament, mille "kõrvaltoimed" ja "depoovormidega" edastus rikastab vaid elu!

Ja nüüd head uudised!

Just nii nimetati 2010 konverentsi pealkiri ja just nii juhin sisse olulise osas sellest kirjest:

Mõned, viited, kus lisaks lugeda toimunust

The Observer on "the festival where ideas have sex"

(and also this piece on their main op-ed page.)

The Sunday Times with a breathless profile of both Chris Anderson and the conference... (however, it's behind a paywall, sorry.)

Maria Popova and Ethan Zuckerman with excellent session summaries

CNN.com's report on Julian Assange's surprise appearance

Head avastamist!

Julian Assange - üllatusesineja Oxfordis

Vahetult enne viimase sessiooni algust arutasime, et super organiseerimine on TED Globali lavale kõik väljakuulutatud esinejad. Ja nagu maagilises maailmas ikka juhtub - piisab Sul vaid oma muutust ootav mõte välja ütelda ja kõik muutubki.

Pildi autor on James Duncan Davidson/TED.
Viimase ametliku osa sissejuhatuseks oli Cris Anderssoni poolt intervjuuks laval maailma viimaste aegade üks suuremaid avalikustajaid, Julian Assange - mees, kes tuleb meelde 2007 Bagdadis aset leidnud USA Armee tsiviilisikute tulistamise video lekkimisega meediasse.
Julian Assange oli laval ülimalt ettevaatlik, huumoriga küsimusi tagasilükkav, häirivalt otsekohene torgates avalikustamise teemadel valimatult. Oli ka põhjust, tema taust on kirev!
Temast loe TED'il olnud Forbesi tegevtoimetaja Bruce Upbini blogist

Esinemistreeneri õudusunenägu

Ze Frank on mõnusa kiiksuga humorist, kes on leidnud läbi online komöödia oma tee jagada maailmale HOW TO.. tegemisi. 2001 jõudis internetti tema esimene suurem projekt: how to dance properly (vaata: http://www.zefrank.com/invite/swfs/index2.html) Kui ta laval kirjeldas, mis siis inimesed hakkasid talle vastu saatma ja kuidas ta sai tehtust inspiratsiooni uute eksperimentide tegemiseks, oli see omamoodi halenaljakas ja küsimust esitav: mis tal TED'i kuulajatele öelda on? Ja siis see tuli. Huumor, mida ta jagas, oli suunatud slaididele, esitlusviiisidele ja lugudele, mida inimesed (loe: ka esinejad) peavad oluliseks rääkida/näidata ja näitavadki... Oh, see oli hea. Võtan endale paar päea, et mõned slaidid kõrvutada ja osata edasi anda peenikeselt hoitud huumor esinemistehnikate teemal.

Naiselt Naisele ehk see on Minu Lugu

Zainab Salbi on Iraagis sündinud ja kasvanud naiste õiguste eest võitleja, kes on loonud oma organisatsiooni womentowomen.org ja kelle hiljuti avaldatud raamat kannab pealkirja The other side of War. Sõjakolekusi näinud ja oma loona üliemtosionaalselt laval kirjeldanud naisena on tema töö peamine eesmärk aidata naistel hakkama saada sõjakoledustega tekkinud hingearmidega ja leida viis, kuidas peale sõda külades ja taas ülesehitatud eludes võimalusi leida.

Zainabi jutust jäi kõlama mõte "languge of sterility" Ehk et on midagi, millest räägitakse ja midagi, millest ei räägita. Näitena tõi Zainab loo, kus lapsed, kes on näinud isa ja venna tapmist pealt, võivad küll osata ema armastuse ja kogukonna toel üles kasvada, ent emade suur mure on teadmine - suureks kasvades on nende laste südamesse löödud selline arm, hirm ja viha ja vihkamine, et naised ei osks/suuda/tea/saagi? hoida olukorda kontrolli all. Mis aga omakorda loob veel rohkem meleheidet neile naistele- on kasvatada uut "sõdalast" teadmises, et see laps ega ka tema emana teisiti ei oska.

Miks TED'il on sellised ettekanded?

Üks, kindlasti selleks, et teadlikkuse, heategevuse ja sotsiaalse suutlikuse osas tulevikku mõjutada.

Kaks, globaalne ja muutunud maailm kohustab suletud maailmaid avatumaks saama ning meid avatud maailmast oskama nende inimestega kohaneda ning toime tulla.

Kolm, selle naise karisma ja südamest tulev töö, mida ta teeb, on nii võimas ja muljetavaldav esinemisel, et siseinfona kuulsin piknikul: tal keelati slaididega rääkimine, sest see oleks olnud liiga intensiivne.... Kuulajana ei salga, et Zainabi energia, silmade sügavus ja suurelt ekraanilt kogetu on jõud, mis ilma isikliku sõjakoleduse kogemuseta ehk isikliku loota antud teemat väärikalt edastada ei mõistakski.

Esinemistehnikate osas jään arvamusele: tsitaadid on suurtelt mõtlejatelt või hingekriipivatelśt luuleridadest, ent oma lugu need ei ületa.