Värvilised liblikad

Päevast, mil TED'i ettekanded ühele poole said, on nüüd möödas nädal. Me oleme turvaliselt tagasi ja pisitasa taastumas saadud "ajutoidust". Imeline on tõsiasi, et kogu siinoldud nädal on olnud kantud saadud laengust. Just nimelt laengust, sest kogu kogetu jagamine ei ole siin lehel ega elus oma lähedastele ja klientidele on pea võimatu. Ent see TULEB!

Puudutus, mille Oxfordist saime, on kui pika kestvusega medikament, mille "kõrvaltoimed" ja "depoovormidega" edastus rikastab vaid elu!

Ja nüüd head uudised!

Just nii nimetati 2010 konverentsi pealkiri ja just nii juhin sisse olulise osas sellest kirjest:

Mõned, viited, kus lisaks lugeda toimunust

The Observer on "the festival where ideas have sex"

(and also this piece on their main op-ed page.)

The Sunday Times with a breathless profile of both Chris Anderson and the conference... (however, it's behind a paywall, sorry.)

Maria Popova and Ethan Zuckerman with excellent session summaries

CNN.com's report on Julian Assange's surprise appearance

Head avastamist!

Julian Assange - üllatusesineja Oxfordis

Vahetult enne viimase sessiooni algust arutasime, et super organiseerimine on TED Globali lavale kõik väljakuulutatud esinejad. Ja nagu maagilises maailmas ikka juhtub - piisab Sul vaid oma muutust ootav mõte välja ütelda ja kõik muutubki.

Pildi autor on James Duncan Davidson/TED.
Viimase ametliku osa sissejuhatuseks oli Cris Anderssoni poolt intervjuuks laval maailma viimaste aegade üks suuremaid avalikustajaid, Julian Assange - mees, kes tuleb meelde 2007 Bagdadis aset leidnud USA Armee tsiviilisikute tulistamise video lekkimisega meediasse.
Julian Assange oli laval ülimalt ettevaatlik, huumoriga küsimusi tagasilükkav, häirivalt otsekohene torgates avalikustamise teemadel valimatult. Oli ka põhjust, tema taust on kirev!
Temast loe TED'il olnud Forbesi tegevtoimetaja Bruce Upbini blogist

Esinemistreeneri õudusunenägu

Ze Frank on mõnusa kiiksuga humorist, kes on leidnud läbi online komöödia oma tee jagada maailmale HOW TO.. tegemisi. 2001 jõudis internetti tema esimene suurem projekt: how to dance properly (vaata: http://www.zefrank.com/invite/swfs/index2.html) Kui ta laval kirjeldas, mis siis inimesed hakkasid talle vastu saatma ja kuidas ta sai tehtust inspiratsiooni uute eksperimentide tegemiseks, oli see omamoodi halenaljakas ja küsimust esitav: mis tal TED'i kuulajatele öelda on? Ja siis see tuli. Huumor, mida ta jagas, oli suunatud slaididele, esitlusviiisidele ja lugudele, mida inimesed (loe: ka esinejad) peavad oluliseks rääkida/näidata ja näitavadki... Oh, see oli hea. Võtan endale paar päea, et mõned slaidid kõrvutada ja osata edasi anda peenikeselt hoitud huumor esinemistehnikate teemal.

Naiselt Naisele ehk see on Minu Lugu

Zainab Salbi on Iraagis sündinud ja kasvanud naiste õiguste eest võitleja, kes on loonud oma organisatsiooni womentowomen.org ja kelle hiljuti avaldatud raamat kannab pealkirja The other side of War. Sõjakolekusi näinud ja oma loona üliemtosionaalselt laval kirjeldanud naisena on tema töö peamine eesmärk aidata naistel hakkama saada sõjakoledustega tekkinud hingearmidega ja leida viis, kuidas peale sõda külades ja taas ülesehitatud eludes võimalusi leida.

Zainabi jutust jäi kõlama mõte "languge of sterility" Ehk et on midagi, millest räägitakse ja midagi, millest ei räägita. Näitena tõi Zainab loo, kus lapsed, kes on näinud isa ja venna tapmist pealt, võivad küll osata ema armastuse ja kogukonna toel üles kasvada, ent emade suur mure on teadmine - suureks kasvades on nende laste südamesse löödud selline arm, hirm ja viha ja vihkamine, et naised ei osks/suuda/tea/saagi? hoida olukorda kontrolli all. Mis aga omakorda loob veel rohkem meleheidet neile naistele- on kasvatada uut "sõdalast" teadmises, et see laps ega ka tema emana teisiti ei oska.

Miks TED'il on sellised ettekanded?

Üks, kindlasti selleks, et teadlikkuse, heategevuse ja sotsiaalse suutlikuse osas tulevikku mõjutada.

Kaks, globaalne ja muutunud maailm kohustab suletud maailmaid avatumaks saama ning meid avatud maailmast oskama nende inimestega kohaneda ning toime tulla.

Kolm, selle naise karisma ja südamest tulev töö, mida ta teeb, on nii võimas ja muljetavaldav esinemisel, et siseinfona kuulsin piknikul: tal keelati slaididega rääkimine, sest see oleks olnud liiga intensiivne.... Kuulajana ei salga, et Zainabi energia, silmade sügavus ja suurelt ekraanilt kogetu on jõud, mis ilma isikliku sõjakoleduse kogemuseta ehk isikliku loota antud teemat väärikalt edastada ei mõistakski.

Esinemistehnikate osas jään arvamusele: tsitaadid on suurtelt mõtlejatelt või hingekriipivatelśt luuleridadest, ent oma lugu need ei ületa.

Ees on viimane sessioon

Oskus hoida energiat ja inspireerivaid ettekandeid läbi kõigi sessioonide on ilu omaette! Ees on grande finale - Waging Peace!

Hakkame õpetama päris matemaatikat

Matemaatika on teinud läbi suurima arengu kui ükski teine ala - arvutid on võimelised nii palju enamaks. Miks me siis koolides õpetame matemaatikat ikka vanal viisil? Matemaatika päriselus ja matemaatika koolis on kahjuks kardinaalselt erinev. Matemaatika on palju rohkem kui arvutamine, ometi keskendume hariduses käsitsiarvutamisele.

Wolfram Alpha uuringuharu juht Conrad Wolfram ütleb, et on viimane aeg muuta kardinaalselt matemaatika õpetamise viisi, kasutades arvuteid selleks, milles nad tugevad on ja lastes lastel keskenduda õige küsimuse esitamisele, selle päris-elu probleemikas muutmisele ja peale arvuti poolt kalkuleerimist pöörata vastus päriselu lahenduseks ja lahendust kontrollida.

Teeme matemaatika praktiliseks. See võimaldab õpeatada matemaatikat oluliselt varem, vastavalt kontseprisooni keerukusele - praegu on ka lihtsate kontseptsioonide varakult õppiumise takistuseks see, et käsitsiarvutamine on nii keeruline! Kasutame arvuteid ka eksamitel ja laseme lastel lahendada päriseluprobleeme - nagu milline elukindlustus on kasulikeim. Kasvatame põlvkonna, kes oskab matemaatikat kasutada ja viime majanduse uuele tasandile. See pole väike muudatus õppekavas, võid põhimõtteline uus lähenemine matemaatika haridusele. Riik, kes teeb esimesena selle olulise muudatuse, saab tohutu konkurentsieelise ja liigub edasi kiiremini. Miks mitte teha seda kohe?

Fotol on Hede ja Conrad saanud kokkuleppele, et tulebki alustada kohe!

Mõni aasta tagasi oleksin su tapnud

Kui elu 2004 aastal viis Inge Missmahli Kabuli Afganistaanis, nägi ta rahvast, kellest ül 60% kannatas depressiooni ja traumajärgsete sümptomite all. See pole üllatav riigis, mis üle 30 aasta on elanud pideva vägivalla ja hirmu all ning vaesuses. “Sõda tapab tuleviku,” ütleb Inge. “Või vähemalt õnne.” Traumaatilised läbielamised loovad sotsiaalset eraldatust, haigusi ja meeleheidet. Inimesed kannatavad üksi. Aga on vaja, et keegi teaks ja jagaks seda. Kuidas muidu tead, et mida tunned on tõeline? Empaatia on võti.

Endine tantsija, jungiaanist psühhoanalüütik asutas Kabulis Caritase raames psühhosotsiaalse projekti, mis koolitas afgaani mehi ja naisi pakkuma psühhosotsiaalset nõustamist. Projekt on loonud 15 nõustamiskeskust ning tasuta nõustanud ja ravinud 12000 klienti. Täna on Inge EL-i vaimse tervise nõustaja Afganistaani valitsuse juures ning tema töö tulemusena on tervishoiusüsteemi toodud vaimse tervise komponent. Üks võ imsamaid momente oli tema jaoks, kui üks afgaani nõustamiskoolituse saanud mees ütles, et “maailm on veider – alles mõni aasta tagasi oleksin Su ilmselt tapnud, nüüd õpin sinult ja saan aru, et olen osa Afganistaani tervemast tulevikust”.

Sa ei tea enne midagi, kui ajalugu on kirjutatud

Tänase konverentsipäeva ametliku osa lõpetas pühapäeval eetris oleva BBC Foorumi eellindistus, mil peateemaks oli võetud muutustega kaasnevad „inside“ ja „outside“ pooled ning nende mõju murrangulises maailmas.

Laval oli kolm erineva valdkonna esindajat: Rootsi Keskkonna Instituudi peadirektorist tippteadlane Johan Rockström; koomik Maz Jobrani ning sotsiaalmeedia guru Ethan Zuckermann.

Enne kui pühapäeval saade eetrisse tuleb, toon välja kolme esineja veenvad seisukohad, mis kokku annavad terviku, ent näitavad erinevate paradigmade kaudu eriala põhist suhtumist.

Teadlase vaade on välja toodud pealkirjas: kui pole uuritud, tähendab ei tea väita ega ka ümber lükata. See tähendab, et teadlaste jaoks on kõik spontaanne kirjutatu vaid hüpotees ja mitte kontrollitud (ajalugu tegev) info. Nõus.

Ent ahaa elamuse tõi Dr. Rockström välja loodusteaduse suunalt. Ja nimelt, kui e-maailmas saab kiirelt tekitada uudise ja seda praktiliselt tasuta sotsiaalimeedia abil levitada, muuta ja täiendada siis looduses on murdelistel hetkedel võimalik mõnevõrra aeglasem liikumine. Ja mitte ainult. Looduses vigade parandust ja täiendusi või parandusi enam teha ei saa. Kui oled kas meta maha raiunud või mulla mikrofloora tasakaalu rikkunud, siis ei saa järgmisel hommikul põllule minnes teatada, ups, ei tulnud välja, taastame endise olukorra.

Sotsiaalmeedia suunal oli Ethan Zuckermanil suurepärane võimalus lubada kiireimat reageerimist meediakanalitega võrreldes, kuid julgus ka välja ütelda liigse kiirusega kaasnevate massipsühhoosi oht. Ja mitte ainult. Mõtlemapanev oli arutelu teemal, mis viitas rahale. E-maili saatmine on kordades odavam kui telefonikõne ja kõned on omakorda kordades odavamad kui kohtumistele kohaleminek… Küsimus: kuidas saada teenida raha valdkonna massilise e-kommunikatsiooni kasvu ajal oludes, kud ragaliste kanalite maht on sügavalt langemas…

Naljast ja selle mõjust murrangulistele aegadele oleme eelmistes postitustes juba kirjutanud. Mainimist väärib muutuste ajale omane elegantne ühiskonna/valdkonna musta pesu pesemine või prügi tekitamine päevapoliitilistel teemadel on pehmeim viis anda ühiskonnale mükse otselöökide asemel.

Kuidas need kolm erinevat valdkonda siduda parema tuleviku nimel? Looduse jätkusuutlik hoidmine on vähem spontaansetest otsustest kantav ka kõige murrangulistematel aegadel. Sotsiaalmeedia annab kiire, ent kontrollimatu reaktsiooni, mdia võib, et hiljem paljuski siluda tuleb. Huumor loob võimaluse kõneleda mõlemal teemal suunavalt ilma, et mõtlematud ja soovimatute tulemustega otsustes ealeski ellu jõuaks.

Küsimus: kas Sinu või Sinu ettevõtte roll on muutusterohkel ajal olla jätkusuutliku looduse, hooplevate e-kanalite või hoopiski karistava humoristi strateegiate põhine?

Pikemalt selle arutelu osas on BBC Foorum eetris pühapäeva hilisõhtul.

Mida on õppida taimedelt?

Noa laeva loos on põhimõtteline viga: kõik loomad küll, aga kus on taimed? Piibel räägib kõigist elusolenditest… Elusolendi tunnusteks on teadvust ja liikumisvõime. Kuidas siis taimedega on? Taimede neurobioloog Stefano Mancuso leiab, et taimedel on keerulisem teadvus kui osadel loomadel: nad suudavad tajuda vähemalt 15 eri keemilist protsessi, kommunikeeruda omavahel, teiste taimeliikidega ja loomaliikidega. Näiteks kasutavad taimed putukaid ja isegi linde, roomajaid ja väikseid imetajaid tolmlemisprotsessis õietolmu transpordiks. Ka ei saa öelda, taimedel pole liikumisvõimet. Nad liiguvad kasvades, õite avanedes, valguse järgi pöördudes, on isegi võimelised magama. Taime juuri uurides leidis Mancuso juureotsa lähedalt imepisikese “transitionala”, kus on hapnikutarbimine kõrgem kui mujha, ja mis edastab signaale, mis on ajusignaalidega sarnased. Juurestikud moodustavad võrgustikke – ehk on struktuurilt sarnased neuronitega ja miks mitte, ka internetiga. Võibolla on just taimedelt võimalik õppida, kuidas võrgustikke arendada?

Inimese kaks aju

Toiduteadlane Heribert Watzke on Shveitsis kokku toonud keemia, toitumis- ja neuroteaduse otsimaks parema toidu saladust. Ta on keemia taustaga ja oli 80ndatel osaline Syracuse meeskonnas lahutades vee vesinikuks ja hapnikuks et luua alternatiivenergiat. Watzke leiab, et keetmise-küpsetamise oskus mängis olulist rolli evolutsioonis ning inimene pole mitte karnivoor ega vegetaarlane, vaid “coctovore” (sõnast “cook”). Tema sõnul pole inimesel mitte üks aju, vaid kaks – üks peas ja teine kõhus. Meie tark kõht on osaline otsustamises ja lihaskontrollis, optimeerib ise seedeprotsessi, keemilisi ja mehhaanilisi süsteeme. Kõhus on 400m2 pinda, 20 tüüpi neuroneid, kokku 100miljardit...

Maailmamuutev läbipaistvuse edendaja

Transparency Internationali asutaja Peter Eigen oli Maailmapange juht Nairobis 1980ndate lõpul ja nägi ise, kui hävitav on korruptsioon. Kui maailmapank ei soosinud tema võitlus sel tundlikul alal, lahkus ta töölt ja asutas väikse mittetulundusühingu Transparency International, mis on tänaseks korruptsiooni vastu võidelnud ligi 20 aastat. Kui Eigen alustas, oli korrupteerunud valitsustele altkäemaks tavapärane, ja näiteks Saksamaal oli välismaal makstud altkäemaks maksustatavast tulust mahaarvestatav. Tänu Transparancy tööle ja nende aastaraportile on täna valitsuste ja ettevõtete suhtumine kardinaalselt muutunud. Näiteks Saksamaal on neil käsil 110 kriminaalasja.
Eigen leiab, et rahvusriikide valitsusmudel on tänasel globaalse äri ajastul aegunud, vaja on paradigmamuutust ning piiriülene koostöö on möödapääsmatu.

Kas see lahendus kaitseb meid kaelkirjakute eest?

On ütlemata väärikas, kui ühiskonna jätkusuutlikkuse uurija tuleb lavale ja esitab hüpoteesi, milles igaüks end ära tunneb. Annan edasi mõtte:

Mis teha kui elame ajastul, kus me kulutame raha, mida meil pole; asjade peale mida meil vaja ei ole selleks; et mõjuda inimestele keda me ei armasta…

Paljud sel korral kuuldud ettekannetest tulevad www.ted.com/talks lehele kuulamiseks ja mõtete kogumiseks. Soovitan selle paradigmade ülese esitluse kuualmist kõigile, kellele läheb korda soov tunda, et oled geenius ja saad muuta maailma!

Timi ettekande kasuks räägib hoogne näitlikustamine teemadel, kus ta küsis lihtsalt:

1. Kas sääste on tarvis tekitada selleks, et parandada säästude loomisel iselõhutut?
2. Kas me tuletame endale iga päev meelde, et meie ümber ei näe kõik inimesed maailma ni inagu meie seda näeme? Ja mis siis, kui nende maailmas oleks meil rohkem anda – aga kui me ei tea sellest võimalusestki…
3. „Üle võlli keeratud“ kapitalistlik majandussuund on tahab paika loksutamist majanduse ja inimlikkuse vahel suutliku majandamise loomise abil.

Ja mitte vaid paika loksutamist, vaid ratsionaalset peegeldamist ja lahendustekeskset mõtisklemist enne kui kusagile suunda loksudes avastada… et näe polnduki soovitud kallas.

Ahjaa - kas need lahendused meid ka kaelkirjakute eest kaitsevad, sellest juba Tim Jacksoni vahendusel ühel päeval TED-ist!

Lood, mida räägime iseendale, on kõige tähtsamad

Jessica Jackley on tänase päeva esineja, kes taas pisarad lavale tõi! Ja mitte ainult lavale ... Tema kaasasutatud Kiva.org on online community, mis aitab inimestel anda mikrolaene ettevõtjatele üle maailma.

Jessica Jackley leiab, et olulised pole lood, mida räägime teistele, vaid need mida räägime iseendale. Microlaenudega tuntuks saanud Grameen Panga asutaja Muhammad Yunuse kuulamine mõjus Jessicale nii tugevasti, et ta tuli töölt ära ja läks Aafrikasse asja uurima. Ta koges ise, kuidas mikrolaenud on radikaaleslt muutnud paljude ettevõtjate elu. Kogedes neid ilusaid detaile, soovis ta neid lugusid jagada ning nii Kiva.org sündis. Miniimumsumma on 25USD ja intress on 0%, tagastuse protsent on üle 98%. Laenuandjate ringf on kasvanud tänaseks üle 700000 ja rohkem kui 325000 inimest on saanud laenu kokku 128miljonit USD. Jackley loodab, et Kiva hajutab joont rikaste ja vaeste, "meie" ja nende" vahel ning loob suhteid , kus on vastastikune austus.

"Varem andsin raha, et vabastada end ebamugavustundest, ostsin õigust oma päevaga edasi minna. Ma ei kuulanud päriselt. Nii võib heategevusest saada tarbekaup - saame osta end vabaks." Mikrolaenud on muudavad maailma. On väga suur vahe raha küsiva vaese inimese ja äriplaaniga ettevõtja vahel, ning meie suhe neisse erineb kardinaalselt. Jessica leiab, et parim viis inspiratsiooniks on kuulata kellegi lugu. Oma lugu rääkides kutsub Jessica üles looma selliseid austuse ja armastuse lugusid.

Putukasööjateks?

Marcel Dicke, ökoloogiline entomatoloog kutsub meid üles muutma suhtumist putukatesse. Kõigist liikidest maal 80% liigub 6 jalal. Me pole inimiste vaid putujate planeedil. Putukate panus maailmamajandusse on väga suur, nad mitte ainult ei hävita kahjureid ja prügi vaid nad on näitels ka toiduks loomadele. Dicke sõnul on aeg ka inimestel hakata putukate söömist massidesse viima.

Mida rikkamad oleme, seda rohkem sööme liha. Keskmiselt 80kg aastas inimese kohta, USAs 120kg. Ainuüksi Hiinas kasvas eelmisel aastal see number 20kg pealt 50kg. Rikkuse kasvades tuleb meil uusi proteiiniallikad kasutusse võtta, pealegi on putulasöömine palju keskkonnasäästlikum. Kilo rohutirtsude toiteväärtus on sama, mis 10kg hotdogidel.

Pildil pakub Marcel TED Euroopa juhile putukatest valmistatud maiustusi (suures plaanis)! Yammi :)

Inimlikud loomad

Toni Froloff jagas meiega delfiinide ja vaalade jälgimisest õpitud. Vaalade ja delfiinide kultuur ja intelligentsus, nende hoolitsus, vastastikune toetus ja kaastunne võiks inimestele eeskujuks olla. Froloff on ka ise olnud tunnistajaks, kus delfiinid päästsid väsinud naisujuja, teda ümbritsedes ja talle tuge pakkudes, lahkudes alles siis kui inimesed appi jõudsid. Froloff kutsub märkama ja arvestama loomade emotsioone, nende psühholoogilisi ja sageli ka kultuurilisi vajadusi. Miks mitte õppida loomadelt inimlikkust. "Ma olen nendes näinud oma potensiaali", ütleb Froloff.

Foto: James Duncan Davidson/TED

Muusika loob ja lehvitab

Lisaks ideedele on laval on olnud mitmeid võimsaid muusikuid. Alustades Annie Lennoxiga, kes naasis eile rääkima oma tegevusest HIV võitluses, on muusikaga tugevat emotsiooni lisatud alatasa.

Mor Karbasi võlus oma türklannaliku ülinaiseliku müstikaga. Pianist ja laulja Karsu Dönmez koos trummari, viiuldaja ja tshellistiga hämmastas seguga Chopinist, jazzist ja türgi muusikast. Karsut on nimetatud Hollandi nooreks Norah Jonesiks.

Foto: James Duncan Davidson/TED

Täna hommikul pani saali mõttes kaasa tantsima Thomas Dolby. Temast lähemalt: blog.thomasdolby.com

Mulla ja sea rollid

Adrian Dolbi rääkis toidust ja mullast. Ta peab orgaanilist farmi Cotswoldis. Huvitav sissevaade mulla tekkesse. Kunstnik Christine Meinderstma analüüsis sea rolli meie igapäevaelus. Võtnud vaevaks uurida mis kõikvõimalike toodete ja tegvuste juures siga, või õigemini tema osad osalevad, on ta hämmastunud, kui vähe me seast lugu peame.

Ajulainete & tehnoloogia uued võimalused

Tan Le on ettevõtja, kes tutvustas TED’il uue generatsiooni võimalust edastada käsklus ajust otse masinale. Ehk et lisatud pildil olev seade pannakse inimesele pähe ning arvutit õpetatakse ära tundma selle inimese ajuaktiivsust. Nii saab konkreetse käskluse keskendudes ja näiteks näomotoorikat kasutades masinale edasi anda. Tan demonstreeris, kuidas inimene ise oma ajutegevuses nn. mõttega objektide liikumist esile kutsub.
Tegemist on EEG tehnoloogiaga, kus jälgitakse ajulainete aktiivsust ja selle muutumist. Võreldes seniste EEG seadetega on Tani loodud seade kümneid, isegi sadu kordi odavam. Tani poolt arendatava „human machine interface“‘ga on võimalik tutvuda järgneval lehel: www.emotiv.com

Tõsi, ma ise usun veel sellgi ettekande järel eestlasest professor Mart Saarma loengutest meelde jäänut, et aju tegevusest osatakse täna teaduse abil aru saada 10% ulatuses. Ent see ei vähenda Tan Le poolt tutvustatud masina imevõimeid kasutada masinate abi teatud käskluste jagamiseks ilma hääleta, näiteks erivajadustega inimeste puhul või maailma lihtsamaks muutmise soovis.

Ideede rockfestival

Eilseks õhtuks olime kuulanud 32 esineja 18minutist lugu põhiprogrammis, ja enne seda 29 lühikõne TEDUniversity raames. Ideede hulk on tohtutu ja katsetab aju vastuvõtuvõime piire.

Tunne on nagu rockfestivalil. Olemuselt erineb TED kõigist konverentsidest ja kogunemistest, kus olen olnud - ja olen ju ikka olnud ka juba...

Õhtul oli vastuvõtt Ashmoleanis meie põhikoha teatri juures üle tee. Hämmastav muuseum ja hulk arutelusid.

Foto:James Duncan Davidson/TED

Naer on universaalne keel

Jamil Abu-Wardeh räägib, kuidas nali ja naer ühendab. Ta alustas Dubais araabia stand-up komöödiaga ja korraldas maailmamuutva komöödiatuuri Lähis-Idas. Koos Maz Jobraniga lõhuvad nad stereotüüpe ja kutsuvad üles muutma Lähis-Ida mainet: Abu-Wardeh soovitab näiteks Lähis-Ida puudutavate filmide puhul tähele panna
- kas muslimid seal naeratavad (ja teevad seda nii, et silmavalged pole pingutatult väljas)
- kas Lähis-Ida kujutatakse tõepäraselt (või nagu „Sex&City2“s)
- kas muslimi tegelasi mängivad muslimid (või nagu “Pärsia Printsis“)

Kuidas me nii irratsionaalsed oleme?

Laurie Santos uurib Yale’i ülikoolis primaatide psühholoogiat ja testib nii inimeste psühholoogilisi probleeme. Teada on, et vead, mida teeme on ennustatavad, kuid siiski teeme samu vigu ikka ja jälle. Kuidas saab intelligentne liik olla nii rumal? On kaks võimalust: keskkond on häiriv ja ei võimalda õppimist, või oleme ehitatud tegema samu vigu ikka ja jälle. Selle uurimiseks on Santos oma meeskonnaga loonud „ahvimajanduse“, õpetanud ahvid raha kasutama ja loonud neile sarnased majandusprobleemid, kui inimestel igapäevaselt. Santose töö ahvidega näitab, et ahvid õpivad kiiresti raha kasutama ja majandades käituvad sama irratsionaalselt. Tegemist on seega ilmset meie bioloogilise piiranguga. Hea uudis on see, et oleme osavad oma bioloogilisi piiranguid tehnika abil ja muil viisidel ületama.

Irratsionaalsed valikud

Psühhoökonomist Sheena Iyengar uurib, kuidas inimesed valikuid teevad ja kuidas see kultuuriti radikaalselt erineb. Ta käsitleb kolme levinud arvamust otsustamise kohta. Esmalt, me teeme oma valikud ja see on õnne alus. Iyengar kolleegidega uuris angloameerika ja aasiaameerika laste toimimist ja leidis, et kui angloameerika lapsed tõesti saavutvad parima tulemusi tehes oma valikud ise, siis aasiaameerika lapsed saavad parima tulemuse, kui valiku ei teinud nende eest ema või teine lähedane. Aasia kultuur pole individualistlik, vaid otsused on kollektiivsed. Ameerikalik kultuur ei võimalda vastastikust sõltuvust ja see pole hea koostööle – see sobibneile, kes on selles kultuuriruumis kasvanud, kuid pole mõtet arvata, et see on kõigi jaoks kõikjal parim.
Teiseks, suurem valik on parem. Iyengari uuringud näitavad, et rohkem kui 10 valikut võrdub halva otsusega. Lääne kultuuris on valik hea, ameeriklased harjutavad sünnist peale mängu „leia erinevus“, kuid näiteks ida-Euroopas ja Aasias saab suurest valikust takistaja. Paljud valikud on tegelikult kunstlikud, asjade vahel, mis pole tegelikult kuigi erinevad – nagu 7 eri karastusjooki.

Kolmandaks, valik on alati hea. Iyengar võrdles püsiva vegetatiivseisundiga vastsündinute vanemate olukorda USAs ja Prantsusmaal. USAs on vanemate asi otsustada lapse elu või surma üle, Prantsusmaal arstide. Kui prantsuse vanemad saavad oma kaotusest oluliselt kiiremini üle, nähes juhtunus rasket õppetundi, siis USAs tegelevad vanemad veel aasta hiljemgi mõttega: “mis siis kui…“
Iga narratiiv ei sobi kõigile ja kõikjale

Info on ilus

David McCandless teeb uudset infograafikat. Visualiseerimisel saab infost maastikke, infokaarte ja see võimaldab näha uusi seoseid ja suurt pilti mõista. Näiteks analüüsib ta meediapaanikaid ja toob välja, et suur paanika luuakse iga kahe aasta tagant, ja siis alati kaks korda aastas, aprillis ja novembris. Tema eripära pole niivõrd visuaalses andmete esitusviisis, vaid selle, kuidas ta eri andmehulki kombineerib ja laseb neil üksteist täiendada. Informationisbeautiful.net on väärt uurimist.

Kunsti eesmärk on ühendada, mitte eristada

Kirjanik Elif Shafak on Türgis loetavaim naisautor. Ta on kirjutanud nii türgi kui inglise keeles. „Ma olen jutuvestja“, ütleb Shafak. Ta on sündinud Strasbourgis, vanemate lahutuse järel kasvanud üksikema üksiklapsena Türgis, kus suur pere on kultuuri keskne osa. Lapsepõlves õppius ta posijast vanaemalt, kes ravis aknet ja soolatüükaid, et kui tahad midagi hävitada, siis ümbritse see kindla müüriga ja ta kuivab ja sureb. Ühtmoodi mõtlevas kogukonnas elamine on suurim oht maailmas, ütleb Shafak. Araabia kultuuris kaetakse peeglid sametiga, kuna inimesele pole kasulik veeta liiga palju aega oma peegeldust vaadates. Kirjandus on transformeeriv reis teistesse eludesse. Lugu kaotab oma maagia, kui sellele omiststakse rohkemat kui ta on. Türgist pärit naiskirjanikult oodatakse muslimi naise loo jutustamist, soovitavalt õnnetu loo. Teda nähakse oma kultuuri esindajana ning isegi väljamõeldud tegelased muutuvad lugeja silmis kultuuri esindajaks. Sharif soovib vabadust sildistamisest, kunstniku töö on kohalik ja universaalne. Palestiina lugeja loeb ikka juudi autori teost, kirjanduses pole piire. Ta ei nõustu soovitusega „kirjuta sellest, mida tead“, vaid kirjutada sellest, mida tunned. Mitte „mõtlen, seega olen“, vaid „tunnen, seetõttu olen vaba“

Foto: James Duncan Davidson/TED

Kui "wide" on Sinu world wide web tegelikult?

Ethan Zuckerman Harvardi Ülikooli Berkmani Interneti ja Ühiskonna Keskusest keskendub tähelepanu jagunemisele põhivoolumeedias ja uues meedias. mediacloud.org võimaldab kvantitatiivset meediatähelepanu analüüsi. Zuckerman näitab, et internet on täna hulkj segregeeritud eraldisasetsevaid diskussioone, mitte ühisruum. Hoolimata võimalustest suhtlevad inimesed ka internetis omasugustega ja tarbivad kohalikku meediat. Google aitab, kui tead, mida otsid – aga kui vajad „õnnelikku juhust“, siis pole Google’ist abi. On vaja kedagi, kes toob su Sinu“karjast“välja ja tutvustab Sulle teist maailma, on sillaks eri kogukondade vahel.

Kookonist on kasu?

Iga rahvusvahelise konverentsi lahutamatu osa on "receptions"; "grand opening party" või midagi muud sarnasenimelist - kus tuleb olla ja kus tuleb rääkida. Tore, kui leiad huvitavaid kaaslasi ja kui saad teha need tahtlikud sammud mis peab. Ent õudne kui SInu juurde astub taas sama inimene ja hakakb oma plaadilt tulevat lugu uuesti edastama. Sel puhul tekib minus tahtmine vastata: kas ma olen nii märkamatu, et Sa ei mäleta meie tutvumist juba või on Sinu plaadil lihtsalt vedru üle keeranud ja oma juttu ei kontrollita üldse...

Kookonisse ka end keerata ei saa. Tuleb hakkama saada.

Pildil keskel: Bruno Giussani, TED Euroopa direktor

Mäed

Olen tänase TEDGlobali ajal mitu korda mõelnud, miks mäed on vajalikud inimeste arengus? Kas tõesti selleks, et tarkade valikute abil ülesse ronida ja siis uue perspektiivi ootuses ja lootuses uut silmata? Aga - ülesminek on raske, seljas on kõik mis kotti mahub, õhk on hõre, tasakaalukus on väärtus omaette. Ja see olemise tunne. Lewis Pugh tuletas ka meelde, et ilma kohalolemise tundeta pole mõtet uusi avastusi ette võtta. "Things what wroked in past doesn't always work in the future"

Kui kohal me oleme oma äris ja oma igapäeva elus? Kui tihti vaatame tagasi ja võtame vahepause? Kui tihti vaatame, mis on seljakotiga kaasas? Kui tihti oleme valmis hapnikku juurde küsima tunnistades, et muud moodi enam ei saa?

Ps. Lewis Pugh on ektstreemujuja, kes võtab ette jääpankade vahel ujumist. Tema viimane katsumus oli Himaalaja lähedal järve ületamine. Lugu oli hingemattev, ent IPodi roll ettevalmistamisel oli ... midagi mida ma ei oska täna veel sõnadesse panna :)

Miks eristuda?

Tänase konverentsipäeva esimene sessioon on läbi ja jagamiseks sobib vaid üks lause: Mida autentsem ja omanäolisem ja oma joont hoidvam Sa oled, seda suurem on Sinu jõud kõnetada globaliseerunud, imperosnaalses ja silutud nurkadega maailmas.

Mulle isiklikult on esinemistreenerina sisendiks iga hetk, mida vaatlen ja märkan. Jõuaks vaid enamat kui meeled lubavad.

Puhkuseks pole aega - ees on sessioon: Irrational Choices! Mmmh!

and here we go again

Kui eilse vihmase päeva teemavälised highlight'id olid Annie Lennox, põnev vestlus UKWiredi toimetajaDavid Rowaniga, BBC lasteprogrammi arendajaga ja isegi paar sõna guruga Steve Jobsist möödudes, siis täna on päike väljas ja hommik juba tihedalt mõtteid täis. Vestlused juhtuvad kõikjal ja kõigiga ning on pealispinnast hulga sügavamad.

Emased ja isased ideed - kuhu edasi?

Raamatu „the Rational Optimist“ autor Matt Ridley teab, et läbi ajaloo on inimprogressi ja õitsengu mootoriks olnud ideede liitumine ja paljunemine – „meeting and mating of ideas“, ütleb Ridley. Kaubandus on 10 korda vanem inimtegevus kui põllumajandus, ja Ridley sõnul on meie harjumus kaubelda, ideevahetus ja spetsialiseerumine loonud kollektiivse aju, mille areng tõstab pidevalt elutaset. Et toota valgust õhtul tunni lugemise jaoks, tuleb täna UK-s töötada 0,5sekundit. 1950 oli see 8sekundit, 1880 15minutit, 1800 6tundi. Küllus ja õitseng tulevad sellest, et kõik töötavad kõigi teiste jaoks. Mitte keegi kogu planeedil ei tea, kuidas valmistada näiteks arvutihiirt – eri inimesed teavad eri detaile, kuid keegi ei tule sellega algusest lõpuni toime. Kollektiivselt on meil oskus teha asju, mida keegi täielikult ei mõista. Inimesed suhtlevad ja jagavad ning on nii justkui neuronid kollektiivses ajus. Suhtlemisel toimuv ideede paaritumine ja paljunemine on loonud olukorra, kus me kõik saame ideid jagades kiirendada innovatsiooni tempot.

Steven Berlin Johnson on kirjutanud kuus bestsellerit teaduse, tehnoloogia ja isikliku kogemuse ristumistest. Tema järgmine raamat uurib, kust head ideed tulevad. Johnsoni jaoks ei ole ideed asjad iseeneses, vaid võrgustikud. Kaootiline keskkond ja eri taustaga inimesed koos soodustavad innovatsiooni. Ühes uuringus filmiti paljudes teaduslaborites kogu tegevust ja analüüsis selgus, et kõik läbimurded toimusid mitte laborivaikuses, vaid koosolekutel ja aruteludes. Paljudel tähtsatel ideedel on olnud pikk inkubatsiooniperiood, nad on kujunenud „aeglase aimdusena“. Johnsoni meelest pole „eureka!“ momendid tegelikult olulised, ideed kujunevad pikaldaselt ja protsessina. „eureka!“ momentide sünniks on vaja lasta aimdustel kohtuda (Ridley sõnul paarituda) teiste inimeste aimdustega ja kasvada võrgustikes.

Inimene kui mängukonsool

Peter Molyneux, kelle nime taga seisab „mängumuutja“ on Microsofti mängudivisjoni juht Euroopas. TEDGlobalil esitles Molyneux uut ja hämmastavat virtuaalset sõpra. Arendusfaasis olev tehnoloogia, mis peaks välja tulema novembris, võimaldab oma keha kasutada mängukonsoolina, kasutades puutevaba visuaaltaju interface’i tehnoloogiat. Milo on väike poiss (tuleb ka väike tüdruk Millie), kellel on oma lugu. Ta käitub nagu poiss, õpib ära sinu nime, suhtleb sinuga ja jalutab ringi. Miloga suheldes kasutab mängija oma kätt seda õhus liigutades, kehaasendit ja häält – ehk siis suhtleb nagu ikka. Näiteks reageerib Milo näoilme mängija kehaasendi muutusele. Kõik, mida mängija teeb, õpetab Milot ja muudab teda – kahe mängija Milod pole kunagi täpselt samad. Et mängijale olukorda mugavamaks teha – sa räägid ju ikkagi teleka või arvutiga – on Milol oma lugu. Kui ta on kurb, siis on mängija asi teda lohutada. Hetk, kus Milo Sind ära tunneb (tavaliselt nii 45min järel) on tõeline elamus.

Tark jõud tuleviku mõjutajana

Teisipäeval 13.juulil TEDGlobali esimesel ametlikul päeval sajab Oxfordis vihma nagu vanale heale Inglismaale kohane – Eesti kuumalainest pole siin midagi aimata. Päeva esimese poole TEDUniversity kõnedel räägiti peamiselt jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist.

Suurele lavale astus esimesena diplomaat Joseph Nye, endine Harvardi Kennedy School of Government rektor ja ase kaitseminister, kelle ideed võimust mõjutavad rahvaste saatusi ja on diplomaatide lugemislaual üle maailma. Tema viimane raamat „The Future of Power in 21st Century“ pakub pragmaatilise tee riigi välispoliitika jaoks globaalsete infoühiskonna väljakutsete juures. Nye arutles võimu üle tänases maailmas. Võim on võime inimesi mõjutada ja selleks Nye meelest on kolm viisi – piits, präänik ehk „kõva“jõud ja suhted ehk „pehme“ jõud. Pehme ehk suhete ja võrgustike jõud võimaldab saavutada paremat tulemust, ja hoida kõvasti kokku piitsade ja präänikute pealt.

Tänases maailmas on võim hajus ja määrab see, kelle lugu on mõjusam. Paljukasutatud narratiiv riikide tõusust ja langusest, a la USA langus ja Hiina tõus, räägib rohkem psühholoogiast kui reaalsusest. Nye näeb „kõva“ ja „pehme“ jõu ühendamises targa jõu teket. Ka Hillary Clinton räägib „smart power“ist. Võim ei ole peaks olema küsimus kellegi võidust ja kellegi kaotusest, mille summa on alati null. Võim saab olla positiivne summa, kus kõik osapooled võidavad.

Pisarad, mida õppida ei saa

Olen igapäevatöös abiks firmadele ja meeskondadele nende esinemisoskuste arendamisel. Teen töö lavahirmu ja sõnumite edastamise tehnikatega. Jälgisin treenerina igat konverentsil kõnelejat tehnilise ja sõnumi edastamise oskuse suunalt. Oli, millest õpida ja oli, mida jägida. Valetan, kui ei anna päeva kõrgeima esineja ratingut just Annie Lennoxile – naisele, kes alates 2007 aastast võitleb HIV ja AIDS pandeemia vastu Lõuna Aafrikas. Pisarad sõnumite edastamisel ja nende abil energia liigutamine auditooriumisse on miskit, mis vaimustab. Suurepärastest musitseerimiseoskusest rääkimata.
Aeg tagasi andma hakata ja seeläbi tuleviku turvalisemana tunnetada– nii võiks kokku võtta esimese Oxfordis kuuldud mõtete ringi. (kirjutas Margit)

Huumor kui uus meediakanal

Enne veel kui kirjutada teisest naisest TED’I laval, pean vajalikuks jagada suunda huumorist kui ajastu märgist.

Esimesel TEDGlobal konverenstipäeval olid peaesinejateks valitud kaks uus-animaatorit. Hariduselt kliiniline psühholoog Naif Al-Mutawa tõi lavale oma loo, kuidas ta ärina lõi moslemi kultuurile tuginevad superkangelased koomiksi ja multifilmi tegelasteks ning aitab nii arendada tolerantsi maailma usunditest mõistvama arusaamisse teel.

Pakistani juurtega karikatuuride joonistaja Patrick Chappatte astus lavale ühiskonda puudutavate teemadega ja tegi seda läbi huumoriprisma. Chappatte joonistab nii The International Herald Tribune’ile kui Le Temps’ile Shveitsis kui NZZ am Sonnntag Saksamaal. Pilades nii klassikalise ajakirjanduse väljasuremist kui interneti kui ületähtsustatud suhtekanali tekkimist, mõjus Patrick paljudele saalisolijatele peeglina. Muutused, mille teravik oli suunatud e-väärtuste ületähtsustamisele, andsid taaskord tõuke inimsuhete hoidmise suunale.
Saalist õhkus arusaama, et rasketel aegadel on huumori roll vääramatu. Mitte vähetähtis ei ole kujundlike joonistatud narratiivide abil pehmendada maailmale saadetavate sõnumite kaalu. Mõtlemata seigale, et huumor käitub kui varjatud agressor ja maailmas on ilmselgelt lauseid, mida vajavad pilakujundite abil kohalejõudmist.

(kirjutas Margit)

Valikute küsimus

TED Globali esimesel konverentsipäeval oli 10-st pealaval esinejatest vaid 2 naist. Üks neist oli 1989 Pullitzeri ajakirjanduspreemia saanud naiste õiguste eest võitlev advokaat Sheryl WuDunn ning teine konverentsipäeva üliemotsionaalsete akordidega lõpetanud Briti läbi aegade kõige populaarsem popmuusik Annie Lennox.

Ajal, mil Euroopa riikide võrdõiguslikkuse tähelepanu on suunatud naiste ja meeste töötasu ning tööõiguste sarnaselt kohtlemise küsimustele, oli Sheryl WuDunni ettekande fookus suunatud ühiskonda sirguvatele naistele kolmandates riikides. Miks?
Me räägime enim nende riikide osatähtsusest majanduses, ent kuidas suudavad hariduse omandada sealsed naised? Kas neist saavad konkurendid tänastele õrnemast soost ärierindajatele?
Esineja poolt toodud näites oli perekonna valik 13 dollari suuruses kooliaasta maksumus ühe tütre kohta. Perekond otsustas selle summa siiski majja investeerida ning tütar võeti 6-ndast klassist ära… Teise perekonna näide oli edukam – peres oli kits, kellelt lüpstavat piima sai müüa ning tekkinud rahaga lubati peretütrel kooliteed jätkata. Selles peres jätkus kitsepiima tütre ülikooli õpingute lõpuni.
On selge, et tuleviku ühiskonnast ei kao erinevate majanduslike võimalustega maad, ent kas neist sirguvatele naistele antakse täna valikuid integreerumaks? Või kui tihti tunnistame haridusteed loomulikuks pidavates maades, et meile antud valik vääriks osana tagasi jagamist.

(kirjutas Margit)

Kui täidad naiste ootused, ületad meeste omad

Professor dr Gesche Joost Deutche Telecom Laboratories & Technical University Berlin tegeleb sugude erinevuse poolt inspireeritud tehnoloogia väljatöötamisega. Gesche väidab, et kui täidad naiste ootused, ületad meeste omad.

Pildil Prof. Gesche Joost Marti Barletta poolt välja toodud tsitaadiga,

pildi autor: James Duncan Davidson / TED

Mis toimuma hakkab?

Alustuseks vaid mõned paljudest, kes sisukorrast eelnevalt silma on jäänud...

Üks tänase UK silmapaistvamaid arhitekte, Ghana juurtega David Adjaye on muu hulgas Nobeli Rahukeskuse hoone Oslos ja Denveri Kaasaegse Kunsti muuseumi autor. Tema Idea Store Whitechapelis Londonis on radikaalselt uuenduslik tasuta raamatukogu kui ideede turuplats. Adjaye räägib oma uuest väjakutsest: ta plaanib viise, kuidas arendada Aafrika kultuurilist infrastruktuuri.

Kliiniline psühholoog Naif al-Mutawa on loonud koomiksi „the 99“ superkangelastest, kes põhinavad islami kultuuril ja religioonil. Barack Obama tunnustas hiljuti koomiksit„the 99“ noorte fantaasia kaasahaaramisest läbi tolerantsuse sõnumi.

Doktor Mitchel Besser on leidnud uudse viisi vältimaks HIV ülekandumist HIV-positiivsetelt emadelt lastele. Alates 2001 aastast on CapeTownis Lõuna-Aafrikas tema alustatud programm mother2mother palganud HIV-positiivseid emasid appi arstidele ja õdedele selgitama emadele riske ja nende vältimist, aitama ja toetama.

Marcel Dicke tahab, et muudaksime oma suhet putukatega: ta reklaamib neid kui maitsvat –ja ökoloogiliselt säästlikku – alternatiivi lihale. Dicke saanud NWSO-Spinoza preemia, mis on nagu Hollandi Nobel, oma töö eest, mis tõestas, et taimed pole passiivsed, vaid putukate rünnaku all saadavad tahtlikult välja aineid, mis kutusvad ligi lihasööjaid putukaid sööma nende vaenlasi.

Neil Gershenfeld, MIT’s Center for Bits and Atoms direktor uurib analoog- ja digitaalmaailma piire. Tema FabLab kasutab digitehnoloogiat ehitamaks füüsilisi objekte.

Kurgu- ja näokirurg Ian Hutchinson uurib inimeste näoilmete olemust.

Psühhoökonomist Sheena Iyengar räägib uuest teabest selle kohta, kuidas inimesed teevad valikuid.

Tan Le juhib Emotiv Systems’i, mis areendab uue põlvkonna inimese-masina interface’i – peaseadet, mis võtab ona sisendi otse ajust.

Lauja Annie Lennox räägib oma tegevusest HIV /AIDS kriisi vastu tegutsedes.

Taimede neurobioloog Stefano Mancuso räägib uuest arenevast teadusvaldkonnast, mis uurib signaale ja kommunikatsiooni geneetilisest tasemest molekulide, rakkude ja ökosüsteemide tasemeni.

Gero Miesenböck kasutab valgust ja optogeneetikat uurimaks kuidas elus närvirakk töötab ning kuidas ajus ikka tegelikult impulsid liiguvad.

TEDGlobal Oxordis 12 -17 juulil 2010

Oxfordis Suurbritannias kogunevad sel nädalal maailma tipp-ideekonverentsile TEDGlobal 2010 üle 700 juhtiva mõtleja ja tegija - teadlased, ettevõtjad, ühiskonna arendajad, et mõelda ja arutleda maailmamuutvate ideede üle. Püüan siin tuual lähipäevil lugejani põnevamad mõtted ja uudsemad ideed. Kui Davosis kohtuvad iga-aastaselt maailma majanduse ja poliitika tippjuhid, siis TED on kohtumiskoht lootusrikkama tuleviku loojatele, kes laiendavad teadaoleva ja võimaliku piire.

Maailm vajab häid uudiseid. Me kõik teame, et asjad pole hästi. Ka need, kes ei kaldu pessimismi, ei saa vältida pealkirju, mis pidevalt meenutavad majanduslikke, poliitilisi, sotsiaalseid ja keskkonnateemalisi murekohti. Chris Andersoni kureeritud ideekonverents keskendub seekord uuele positiivsele kõige täna häiriva kõrval.

TEDkonverentside kohta on öeldud, et see on „ultimate brain spa“, koht kus aju puhkab arenedes. Samuti on seda nimetatud neljapäevaseks reisiks tulevikku. Ja just sellise on tunne Oxfordis konverentsi esimesel päeval, kui seljataga on eelüritusted. Esmaspäeval toimus juba üle 4 tunni osalejate lühikõnesid, samuti oli võimalik külastada modernseimat tuumajaama või Mini autotehast. Ees hulk põnevaid arutelusid värsketest aju-uuringutest ja tehnoloogia viimastest saavutustest inimese ja õppimise olemuseni, puudutades toidu, jätkusuutlikkuse, kunsti ja ühiskonna teemasid.

Mis on TEDGlobal?

TEDGlobal 2010 12.-16 juulil Oxfordis „And Now the Good News“ uurib tänaste murettekitavate uudispealkirjade kõrval. Fookuses on uued ideed, uus teadus, uus tehnoloogia, uus ühiskondlik ja poliitiline mõtlemine, uus kunst ja uus arusaam sellest, kes me oleme. Sellest kõigest kasvab välja uus, lootusrikkam tulevik. Kohal on paljud tähelepanuväärsed selle tuleviku loojad üle maailma – inimesed, kes laiendavad teadaoleva ja võimaliku piire.

Eestist on Oxfordis maailma Hede Kerstin Luik ja Margit Raid, kes toovad lähipäevil teieni huvitavamad ideed ja värskemat mõtted.
'
TED on mittetulundusühing, mis on pühendunud levimist väärt ideedele. Seesai alguse aastal 1984 konverentsina, mis tõi kokku inimesi kolmestmaailmast: tehnoloogia, (T) meelelahutus (E: entertainment) ja disain (D).Tänaseks on haare laienenud. TED konverentsid kevaditi Long Beachil ja PalmSpringsis (USA) ning TEDGlobal juulis Oxfordis (Suurbritannias) on maailmatipp ideedejagamise kohad . Lisaks on hinnatud TEDTalks videosait, OpenTranslation Project ja Open TV Project, inspireeriv TEDx programm ning TEDPrize. www.ted.com