Olen tänase TEDGlobali ajal mitu korda mõelnud, miks mäed on vajalikud inimeste arengus? Kas tõesti selleks, et tarkade valikute abil ülesse ronida ja siis uue perspektiivi ootuses ja lootuses uut silmata? Aga - ülesminek on raske, seljas on kõik mis kotti mahub, õhk on hõre, tasakaalukus on väärtus omaette. Ja see olemise tunne. Lewis Pugh tuletas ka meelde, et ilma kohalolemise tundeta pole mõtet uusi avastusi ette võtta. "Things what wroked in past doesn't always work in the future"
Kui kohal me oleme oma äris ja oma igapäeva elus? Kui tihti vaatame tagasi ja võtame vahepause? Kui tihti vaatame, mis on seljakotiga kaasas? Kui tihti oleme valmis hapnikku juurde küsima tunnistades, et muud moodi enam ei saa?
Ps. Lewis Pugh on ektstreemujuja, kes võtab ette jääpankade vahel ujumist. Tema viimane katsumus oli Himaalaja lähedal järve ületamine. Lugu oli hingemattev, ent IPodi roll ettevalmistamisel oli ... midagi mida ma ei oska täna veel sõnadesse panna :)
No comments:
Post a Comment